Haljaskatuste potentsiaalist ja probleemidest
Kõrghoonetelt linnamaastikku jälgides jään alati imetlema, kui suureks linnad võivad kasvada. Imestama paneb mind ka see, et see pilt kipub olema üsna monotoonne. Veel enam torkab silma, et rajoonides, kus ruutmeetri hind on kõige kallim, on niivõrd palju kasutamata pinda. Seda just katuste näol. Linna infrastruktuuri areng toimub tihtipeale rohealade arvelt ja see ei mõjuta ainult inimeste heaolu, vaid sel on klimaatilised tagajärjed. Kas katused võivad mängida rolli selle probleemi lahendamisel?
Haljaskatused, teisisõnu rohekatused
või katuseaiad, on erineva paksuse ja ehitusnõuetega taimestikukihid, mis osaliselt
või täielikult asendavad katuse kattematerjali. Ekstensiivsed katuseaiad, ehk kergmurukatused,
koosnevad õhukesest murukihist ning ei nõua eraldiseisvat veeäravoolusüsteemi. Sellisele
pinnasele võib panna kasvama temperatuuri ja niiskuse kõikumisele vastupidavaid
taimi, mis ei nõua hooldust ega vaja juurte kasvuks väga sügavat mulla-
või kruusakihti. Ekstensiivsetele rohkekatustele vastanduvad intensiivsed rohekatused.
Nende kujul võib olla tegemist rikkalikke aedadega, mis on sarnased
linnaparkidele, kus võib igausuguseid taimesorte kasvatada. Mõistagi on
intensiivsete rohekatuse rajamiseks vajalik algkapital suurem ja seda tuleb
juba hoone planeerimisfaasis arvestada, sest vundament peab lisaraskusele vastu
pidama. Üldjuhul saab nii ekstensiivsetel kui ka intensiivsetel murukatustel
käia, kuigi ekstensiivsetele katustele soovitatakse selleks otstarbeks laudtee paigutada.
Lisaks esteetilistele omadustele on rohekatustel keskkondlikke ning majanduslikke eeliseid võrreldes tavapäraste bituumenkatustega. Nimelt on rohekatused asjalikud abivahendid linna soojasaare efekti vähendamisel. Tegemist on nähtusega, kus linnaalades on võrreldes taimestikurohke keskkonnaga kõrgemad pinna- ja õhutemperatuurid. Sissejuhatuses mainisin, et linnaruumis jääb rohealasid üha vähemaks. See tähendab, et on vähem varju pakkuvat taimkatet, mis pinnatemperatuuri alandaks. Samuti ei toimu evapotranspiratsiooni, ehk koguaurumist, mille jooksul taimed pinnasevett juurte kaudu endasse imavad ja õhulõhede kaudu aurustavad. Koguaurumise kaudu vähendavad taimed õhutemperatuuri.
Bituumenil ja asfaltil on palju madalam albeedo võrreldes taimestikuga, ehk nendesse neeldub rohkem soojust kui tagasi peegeldub, tõstes pinnatemperatuuri. Uuring Chicagos võrdles päikesepaistelisel päeval pinnatemperatuure tavalise bituumenkatuse ja haljaskatuse vahel. Leiti, et bituumenkatuse keskmine temperatuur oli 76°C, võrreldes rohekatuse 40°C-ga. Samuti hoiavad rohekatused endas vihmavett, vähendades kanalisatsiooni ülekoormuse surveid.
Linnaelu kontekstis on rohekatustel seega oluline roll:
- pinna- ja õhutemperatuuride vähendamine linnatasandil;
- hoonete isoleerimine, hoides neid jahedatena, mis omakorda vähendab kliimaseadmete kasutamist (kliimaseadmetest räägime selles postituses);
- kasvuhoonegaaside eemaldamine atmosfäärist
Rohekatustel esineb teatud puudusi, muidugi. Paljud katused ei ole võimelised nii suurt raskust kandma ning seetõttu ei ole selleks otstarbeks kõlblikud. Samuti nõuab rohekatuse rajamine rohkem algkapitali ja neil on kõrgemad hooldekulud. Kokkuvõttes, kui linnad jätkavad samas tempos kasvamist ja üha vähemaks jääb rohealasid, siis selle kahjulikke mõjusid saab vähendada rohekatustega. Pealegi, kellele ei meeldiks oma juurvilju katusel kasvatada?
Allikad
U.S. Environmental
Protection Agency. 2008. Reducing urban heat islands: Compendium of strategies.
Draft. https://www.epa.gov/heat-islands/heat-island-compendium.
https://www.urbangreenbluegrids.com/measures/green-roofs/