E-Wheel OÜ demonstratsioonsõidule kogunenud töötajaid said proovida erinevaid sõiduvahendeid, millest mitmed kasutasid Segway-dest tuttavaid tasakaalumehhanisme. Esmapilgul ei tundunud kuigi ohutu ega loogiline sõita käepidetu veereva kettaga, millel justkui oma siht ja suund, kuid nähes rataste müügiesindajat ilma probleemideta ringi tuhisemas ja samal ajal mobiiliga sõnumeid kontrollimas, panime oma oskused proovile.
Minimalismi tippnäide Monoratas ehk üherattaline elektrimootoriga "kohvrike" võttis pea kõigil esmaproovijatel siiski jalad võdisema, kuid umbes veerandtunnise harjutamisega õnnestus paljudel juba lahjemat sorti piruette sooritada. Seejuures sai "lenksust" vabaks käsi rakendatud näiteks vihmase ilma stsenaariumi katsetamiseks:
Sõiduvahendite akud peavad sõltuvalt sõitja kaalust vastu üle 10 kilomeetri, mis võimaldaks neid kasutada ka igapäevaseks linnavaheliseks tööle ja koju sõitmiseks. Praktikas aga tuleb tõdeda, et peale elektrilise tõukeratta ja Segway-tüüpi "lenksuga" liikurite ei ole see väga mugav, kuna teekonarused, äärekivid ning jalakäijad on seda tüüpi takistused, mis eeldavad kas käpuli käimist või liikuri käsitsi ümbertõstmist. Arvestades, et tasakaaluliikurite maksimumkiirused jäävad 10 km/h ringi, on küll olemas mõningane eelis jalutamise ees, kuid siiski ei ole see näiteks jalgratta kõrval väga suur argument.
Ühe- ja kaherattalisi proovinud töötajate arvates olid kõik sõiduvahendid väga vahvad ja põnevad, kuid otstarbekuselt siiski meelelahutusliku väärtusega, sealjuures põhiliselt suvel ning pigem siledatel teedel. Seega ei veennud tasakaaluliikurid autojuhte oma neljarattalistest sõpradest loobuma, kuid vahest pani mõtlema, et jalgratas polegi üherattalise kõrval enam nii suurt pingutust nõudev liikumisvahend!