Ökoloogiline jalajälg on üks Maa keskkonnaseisundi indikaatoreid, mis väljendab inimeste keskkonnakasutuse suurust võrreldes Maa ökosüsteemide taastootlikkusvõimega. Ökoloogilise jalajälje arvutamisel lähtutakse inimtegevuse nõudlusest selliste ökosüsteemi toodete ja teenuste järele, mis tulenevad maakera pinna suutlikkusest kasvatada elusainet, nt toit, biokütused ja muud biomaterjalid.

1970. aastal piisas inimkonnale veel ühest planeedist, et taastoota kogu vajaminev looduslik materjal, kuid viimase 40 aastaga on nõudlus kasvanud poole võrra (tänu kasvanud tarbimisele ja elanikkonna kasvule) ning praegu rahuldaks meid vaid poolteist Maad. Globaalselt omavad suurimat ökojalajälge Hiina (19% kogu maailma rahvastiku jalajäljest), USA (14%), India (7%), Brasiilia (4%) ja Venemaa (4%). Kuigi maailmamajandus on viimastel aastatel kasvanud aeglaselt, on selle kuhjaga korvanud rahvastiku juurdekasv, mistõttu ei ole inimkonnal lähikümnenditel loota, et nõudlus ökosüsteemide teenuste järele kuidagi väiksemaks muutuks.

Kuigi Hiina ja India on ühed suuremad keskkonnaressursside kulutajaid, tuleneb see eelkõige nende rahvaarvust. On oluline märkida, et kõrge inimarengu indeksiga riigid (st suurem osa Euroopast) omavad elaniku kohta ligi viis korda suuremat ökoloogilist jalajälge kui arenguriikide elanikud. Käesoleva sajandi eesmärgiks ongi leida lahendus, kuidas ökoloogilist jalajälge vähendada, ent heaolu ja rikkust kasvatada.

Saksamaa on selles osas üks edukamaid riike, olles aastast 2000 tõusnud nii inimarengu indeksis kui kasvatanud rahvuslikku rikkust, ent suutes jätta ökojalajälje sama suureks. Paraku ei saa aga sakslasigi eeskujuks seada, sest kui kogu maailm elaks nagu nemad, oleks meil vaja tervelt kahte Maad. Seda on endiselt üks rohkem kui Suur Pauk meile andis.

Kuna süsinikjalajälg moodustab ökoloogilisest jalajäljest tervelt poole, siis on madala süsinikujalajäljega toodete tarbimine üks viise, kuidas aidata kaasa inimkonna ökojalajälje vähendamisele