Kõik poodidest, restoranidest ning kiirtoidukohtadest kaasa ostetud toiduained on pakendatud rangete toiduohutusnõuete järgi – see tähendab muuseas seda, et kõik pakendeis kasutatud laminaadid, plastikud, lakid, trükivärvid ja pabermaterjalid peavad olema inimtervisele ohutud ega tohi kanda endas sisalduvaid ühendeid üle toiduainele endale. Seejuures peavad samu nõudeid täitma ka materjalid, mis võivad toiduga kokku puutuda, näiteks salvrätid, toidualused, jne. Sellised nõuded on Euroopa Liidu poolt ette kirjutatud ning otseloomulikult kaitsevad need meie kui tarbijate huve, ent selliste nõuetega kaasneb hind keskkonnale.

Kõik paberist või kartongist tehtud pakendid, mis puutuvad vahetult kokku toiduainetega, nagu näiteks pitsakarbid, peavad olema toodetud värskest puidukiust ehk nö „uuest paberist“, sest vanapaberist toodetud paberkius võivad sisalduda tervisele kahjulikud ning seedimiskõlbmatud mineraalid ja elemendid, mis on paberisse sattunud näiteks kataloogide või ajakirjade trükivärvist. Kuum ja rasvane pitsa võib osa oma mahladest üle kanda oma ümbrisesse ehk pappkarbi põhja, millest võivad kahjulikud ained imbuda pitsasse endasse. Seepärast peavad kõik taolised toidukasutuseks ettenähtud pappkarbid, kartongid, paberkotid, salvrätid jms alati sisaldama vaid puhast lisaaineteta paberkiudu, mille tarbeks on aga maha võetud uued puud. Kui selline paber ei pärine vastutustundlikult majandatud allikatest (näiteks FSC või PEFC-sertifitseeritud metsadest), siis ei ole mõistagi tegemist kõige parema lahendusega.

Olukorda halvendab veel tõik, et rasvaste toiduainetega saastunud paber ja kartong ei ole sobilik vanapaberi tooraine, kuna ümbertöötlemises kasutatakse vett kiudude üksteisest lahutamiseks, rasv aga vees ei lahustu ning jätab saastunud paberkiud ühte tükki, võides rikkuda nõnda ära kogu töödeldava paberimassi partii.

Pitsakarbid ning muu rasvaga kokku puutunud paberpakendid tuleks seetõttu visata olmeprügisse või komposti. Samas, kui näiteks pitsakarbis on rasvavabu külgi, on need võimalik ära rebida ja siiski vanapaberisse anda, ent arusaadavalt on tegemist halli alaga – mis piirist alates on pakend saastunud? Taaskasutusele pühendunud veebisait Planet Ark toob näitena alloleva pildi, kus paremal on näidatid pitsakarpi, mis on üksikutest rasvalaikudest hoolimata veel sobilik vanapaberi tootmiseks, vasakpoolne aga enam mitte. Seega tuleks iga kiirtoidu tellimise järel teha kiirinventuur, et veenduda, kas jäätmed kõlbavad olmesse, komposti või vanapaberiks.

Foto: Planet Ark   

Mida veel antud teemapüstitusest „koju kaasa“ võtta? Vahest seda, et toiduga otseselt kokku puutuv pabermaterjal on alati toodetud värskest kiust, mitte vanapaberist, ning et saastumise korral ei ole võimalik seda materjali vanapaberiks ümber töödelda. Tasub süüa puhtamalt ning päästa pakendist, mis päästa annab. Veel parem oleks muidugi eelistada kiirtoidu asemel kodukokkamist või restoranis söömist, sest vana hea keraamika on endiselt kõige kestvam toitlustuslahendus.