17. sajandi alguses tegi Belgia teadlane Johann Baptista van Helmont lihtsa katse. Esmalt asetas mees oma aknalaule poti, milles oli 90 kilogrammi mulda. Seejärel istutas ta potti kaks kilo kaaluva puu. Viie aasta jooksul lisas Helmont potti ainult vett ning jälgis, et potti ei lisataks ega sellest ei eemaldataks mulda. Viie aasta möödudes kaalus ta puud uuesti ning leidis, et puu oli kasvanud 75 kilogrammi raskemaks. Mulda oli samal ajal jäänud vähemaks kõigest 57 grammi.

Tol ajal ei olnud inimesed veel fotosünteesist teadlikud, seega järeldas van Helmont, et kogu kasv tuli ainult veest. Paraku ei olnud mehel õigus.

Tuli see kasv siis päikesest? Nagu eelpool mainitud, on valgus kasvule vajalik: paraku annavad footonid aga edasi vaid energiat, mitte mateeriat. Seega ei ole ka „päikesevalgus“ vastus, mida otsime.

Äkki tuleb see aine siis mullast? Kui see oleks õige vastus, haigutaks puude ümber tühjus, sügav kraater: sest kuskilt peab ju mass tulema.

Aga aitab mõttemängudest. Kogu tõde puudest on, et kõik need võimsad tammed, kased ja toomingad koosnevad peamiselt süsinikust. Kui nüüd see süsinik ei tule veest, mullast ega ka päikesest, siis on alles jäänud vaid üks variant - õhk. Täpsemalt siis süsihappegaas, CO₂.

Rakuhingamine on protsess, mille käigus toitainete molekulid (siinkohal glükoos) lagundatakse, et vabastada energiat. Puudel jääb pärast eluks vajalike protsesside glükoosi üle ja need suunatakse lehtede ja juurte ning mitmete teiste taimeosade ehitamiseks.  

Tänu sellele protsessile suudame kliimamuutuse vastu võidelda puude istutamisega, mis seovad süsihappegaasi atmosfäärist oma rakkudesse. Järgmisel korral metsas või pargis jalutades võtke aeg maha ning mõelge neile keerukatele ent imelistele protsessidele, tänu millele elu võimalik on.