Järgmiseks tuleb purustatud massist välja väänata liigne vesi – selleks kasutasime vana nõuakaegset pitskardinat. Välja väänatud paberimassile lisasime süttimisohu kõrvaldamiseks booraksit ja seejärel kleepuvuse tagamiseks tapeediliimi, kuid viimase asemel võib kasutada ka kartulitärklisest valmistatud kliistrit. Komponentide osakaalu timmimine jääb meistri teha – see sõltub paberimassi kuivusest, tapeediliimi või kliistri paksusest ja krohvijate soovidest. Kuna tapeediliimide segudes on juba booraksit sees, ei ole tarvis seda suurtes kogustes lisada. Meil kulus seda väike peotäis ämbritäie segu kohta.

Kuna tapeediliim nakkub hästi erinevatele pindadele, sobivad paberkrohvi aluseks paljud materjalid. Meie kandsime seda vanale lubikrohvile, millelt eelnevalt eemaldasime tapeedi.

Ega paigaldamisel suurt kunsti polegi – kummikindad kätte, peoga krohvi ja otse seinale! Pealekandmine on lõbus ja loominguline töö, samas ka üsnagi ajamahukas. Meie saime krohvi paigaldatud talgukorras, nii et soovitame ka teistele! Paberkrohvi segu on mõnus plastiline materjal, millest saab soovi korral vormida seintele näiteks väljaulatuvaid reljeefseid vorme. Tuleb siiski arvestada ohuga, et paksud kihid võivad aeglaselt kuivades praguneda. Meie panime krohvi kaks kihti, ühe kihi kuivamiseks kulus umbes nädal. Seejärel võib krohvi üle värvida omale sobivas toonis ja ongi sein valmis!