1)      Keskkonnapoliitika karmistamise ning kasvuhoonegaaside vähendamise nõuete taga on rohe-ettevõtjate ärihuvid

Selle teooria kohaselt on ÜRO ning maailma valitsuste kasvuhoonegaaside vähendamise plaanide taga huvigrupid ja ärimehed, kellel on tohutult võita, kui neil õnnestuks naftagigantide elu kibedaks teha ning panna inimesed nende rohelist energiat või muid keskkonnasõbralikke teenuseid ostma. See on täiesti tõsi, et neil ettevõtjatel on tohutult võita. Kuid kas neil on praegu mõjuvõimu ning raha, et kliimasoojenemise „müüt“ läbi suruda ÜRO-st ning suurema osa maailma riikide valitsuste poliitikast, rääkimata paljude riikide Teaduste Akadeemiatest?

Alustuseks – 82% maailmas tarbitavast energiast pärineb fossiilkütustest, samas kui rohelise energia osakaal on ca 10%. Sellest võiks justkui eeldada, et naftafirmade käive on kordades suurem rohe-energia ettevõtetest. Ja tõsi on, et maailma 100 kõige suurema ettevõtte seas on 16 nafta- ja gaasiettevõtet turuväärtusega kokku 2 300 miljardit dollarit. Nende saja hulgas pole mitte ainsatki taastuvenergiaga seotud ettevõtet. Kliimaskeptik Martin Durkini väitel on süsinikuheitmete regulatsiooni taga fanaatilistest looduskaitsjatest ettevõtjate mitmemiljardiline äri. Kui see väide ka paika peaks, oleks see majanduslikus mõttes ikkagi võitlus sipelgakoloonia ja elevandi vahel.

Kui läheneda küsimusele lobitöö vaatenurgast maailmas ühe enim mõjuvõimu omava riigi näitel, siis USA poliitikas on huvigruppide ning lobirühmade tegevusel tõesti suur mõju. 2013. aastal kulutas fossiilenergia tööstus oma huvide esindamiseks 144 miljonit dollarit, samas kui taastuvenergia sektori lobi-eelarve oli umbes 30 miljonit dollarit. Oleks naiivne arvata, et üks maailma kõige kasumlikemaid ärisid jätaks poliitilises võitluses mingigi võimaluse lasta end rahaga üle trumbata seltskonnal puukallistajatel, kui neil puuduks teaduslikult põhjendatud argumendid. Veel enam, kui neil puuduks kõigi maailma suurimate Teaduste Akadeemiate ametlikud seisukohad, mille järgi inimtegevusel on märkimisväärne mõju kliimasoojenemisele.

Kuid pühendunud skeptikut ei veena muidugi viimanegi väide, mis juhatabki meid teise vandenõuteooriani:

2)      Teadlased manipuleerivad tulemustega ning vaigistavad kriitikuid, et tagada oma teadustööle jätkuv rahastamine

Kõik teadlased teavad, et raha teadustööks ei kuku taevast ning uurimisprojektid tuleb üles ehitada ning presenteerida vajalike ja olulistena. Teadust finantseeritakse kahel viisil – riigieelarvest, jagades seda erinevate institutsioonide ja ülikoolide kaudu laiali, ning ettevõtete teadus- ja arendustegevuse  raha kaudu. Kui kliimasoojenemine olekski „ajaloo suurim pettus“, siis peaksid maailma tuhanded teadusasutused vabatahtlikult ja organiseeritult rahastama uurimisvaldkonda, mis ainsana kõigi loodusteaduste seas tegeleb pettusega. Selline vandenõu ei oleks mitte kuidagi loogiline, arvestades et raha jagamise üle otsustavad erinevate teadusdistsipliinide esindajad ühiselt, olles teadlikud meeletust konkurentsist piiratud teadusrahadele.

Mis puutub ettevõtete teadus- ja arendusrahadesse, siis nende eesmärgiks on reeglina pikemas perspektiivis kasumit kasvatada ehk innovaatiliste töötavate lahendusteni jõuda. Kliimasoojenemise inimtegevuse mõju uurimist ja järjepidevat kinnitamist saaks vaid väga elava fantaasia abil rakendada mingi toote või innovatsiooni arendamisse. Ja nagu esimeses punktis viidatud, ei saaks rohetööstus rahaliste vahendite osas mingil juhul võistelda naftatöösturite arenduseelarvetega.

Kuid eelmise ÜRO kliimarakonverentsi eel lekkinud kirjad ju tõestasid pettust ning vassimist faktidega?

2009. aastal Suurbritannia Ida-Anglia Ülikooli Kliimauuringute üksuse serverist lekkinud kirjad said aluseks skandaalile nimega „ClimateGate“. Lekkinud e-mailid ning failid reetsid väidetavalt, kuidas ÜRO kliimamuutuste paneeli (IPCC) kliimaraporti koostamisel osalevad teadlased on võltsinud ning manipuleerinud uurimistulemusi (The Guardian, Newsweek). 

Skandaal lahvatas väga mugavalt vaid nädalad enne Kopenhaagenis toimunud ÜRO kliimakonverentsi, heites varju kogu konverentsi usaldusväärsusele ning seal tehtavate otsuste pädevusele. Pärast läbikukkunud konverentsi, kus ei suudetud ühtegi siduvat kasvuhoonegaase vähendavat otsust vastu võtta, hakkasid sõltumatud ja riiklikud uurimisrühmad uurima väiteid pettusest ning manipuleerimisest. Kokku kaheksa üksteisest sõltumatut eksperthinnangut leidsid, et ükski meedias esitatud väide ei pidanud paika ning avalikkusele oli presenteeritud vaid kontekstist väljarebitud lõike. 

Loomulikult ei löönud see uudis aga sarnaseid laineid nagu laimukampaania mõned kuud varem, ning lekke eesmärk oli täidetud – üldsuse seisukoht kliimasoojenemise küsimuses oli kahtlustavaks-kõhklevaks muutunud.  

Neil, kes ei julge ei teadlasi ega meediat uskuda, tasub meenutada prantsuse filosoof Blaise Pascal’i kuulsat kihlvedu, mille parafraseering võiks kõlada nii: uskuda, et inimtegevus põhjustab kliimamuutusi ning tegutseda seda mõju leevendavalt, ei oma mingit riski inimkonna tulevikule, kui ka selgub, et me eksisime;  ent uskuda, et meie tegevuse mõju on olematu ning avastada, et me eksisime, võib tekitada tõsiseid looduslikke, geopoliitilisi ja majanduslikke kriise. Milleks riskida?