Image courtesy of arztsamui / FreeDigitalPhotos.net

Kui aga statistikasse süveneda, siis võib näha, et selline olukord on tingitud meie suhteliselt vaesusest. Tõestuseks -  võrreldes 1999. aastaga on uute rataste aastane müük kasvanud 51 000 rattalt 65 000-le aastaks 2012, kuid uute autode registreerimine on samas ajavahemikus kasvanud kaks korda – 10 000 autolt 20 000-le, kusjuures buumi tippaastal registreeriti Eestis lausa 30 000 uut autot. Kui Eestis hankis 2012. aastal uue auto piltlikult 1.5% elanikkonnast, siis Soomes oli see 2%, Rootsis 3%, Saksamaal aga tervelt 3.8%. Erinevused ilmnevad aga ka autode keskkonnasõbralikkuse osas – Eesti ja Läti on Euroopa Liidu kõige saastavamate uute autode ostjad, põhiliselt tänu suurte ja ebaökonoomsete autode armastusele – vaid lätlased ületavad meid uute autode suuruse ja kaalu poolest. Paraku kaasnevad ruumiarmastusega aga suuremad süsinikdioksiidiheitmed.

Viimase nelja aastaga on aga kõigis riikides langenud süsinikuheitmed keskmise uue auto kohta – seda seletavad karminevad keskkonnanõuded autotootjatele ehk uute autode vähenenud heitmed. Kui aastal 2005 paiskas Eestis ostetud uus auto 185 grammi CO2 kilomeetri kohta, siis seitse aastat hiljem oli see näitaja langenud 150 grammi peale, kuid isegi sellega jäime Euroopa Liidu 2015. aasta eesmärgile 20 grammiga veel jalgu. Samal ajal on mitmed riigid aga oma eesmärgi kuhjaga täitnud, neist Taani eesotsas oma 117 gCO2-ga.

Kuna automudelite valikus olevad kõige keskkonnasõbralikumad mootorid on kas kehva võimsusega või vastupidisel juhul liiga kallid, siis eelistab eesti tarbija investeerida võimalikult odavatesse, aga suhteliselt võimsatesse mootoritesse, et soovitud suur auto ikka edasi liiguks. Lihtsaimaks raha- ja saastet vähendavaks meetmeks Eestis võiks olla väikeautode propageerimine. Kel aga vajadus suurema võimsuse järgi, siis sakslased näitavad teed – nende ostetud uued autod on keskmiselt ühed võimsamad Euroopas, kuid kaugeltki mitte kõige saastavamad.